Hädaabinumbril 112 helistamine raskete tagajärgedega jalgrattalt kukkumise korral
Trauma on meditsiinis enamasti välisteguri mõjul tekkinud tervisekahjustus ehk kehavigastus. Levinumad traumad on luumurrud, põrutused, venitused, väänded, torked ja sisselõiked. Tihti võidakse vigastuste ulatust panna tähele alles hiljem ja pöördutakse ka kiirabisse hiljem.
Rattaga sõites kukkumise vältimiseks ei tohi rattur kunagi kaotada tähelepanu, keskendumust konkreetsele tegevusele; rattur peab oskama hästi vallata/tunnetada oma ratast – oskama aeglaselt sõita, hoidma tasakaalu ja oskama manööverdada Tähelepanu ei tähenda kindlasti pika pilguga objektide vahtimist, vaid eelkõige tähendab see ümbritseva liikluskeskkonna nägemist tervikuna. Samuti on vaja tunda ja osata vältida võimalikke ohte teel ning teeläheduses.
Kukkumise peamisteks põhjusteks on:
- valesti valitud sõidukiirus,
- üllatused teekattel,
- ootamatud olukorrad, kus üllatavad kas teised liiklejad või rattur ise
- ratturi tähelepanu hajumine,
- ebapiisavad oskused,
- ohtlikud sõidumaneerid (käed lahti sõitmine, trikitamine jne),
- tehnilised rikked,
- kokkupõrge auto, teise jalgratturi või jalakäijaga (nt teeületusel),
- kõrvalised tegevused (vähendavad meelte kaudu saadavat infot),
- soov sõita sõbraga kõrvuti,
- liiklusreeglite eiramine (nt oma kohustuste mitteteadmine või mitte järgimine, eelisõigusega mittearvestamine),
- teiste liiklejatega mittearvestamine.
Antud vanusegrupis on rattasõidu puhul oluline teada, kus õpilane sõita tohib või kuidas nt jalakäijatega või hoovist väljasõitvate autodega arvestama peab. Sõiduteel sõitmise õigus tuleb õpilasel alles 10- aastaselt, kui on läbitud vastav koolitus ja saadud juhtimisõigus, sinnani tohib õpilane sõita kõnniteel või kergliiklusteel. Ka rattur peab olema samamoodi tähelepanelik ja teiste liiklejatega arvestav nagu seda peab olema jalakäija või mootorrattur või autojuht.
Tõsises hädaolukorras, kus õnnetusse on sattunud õpilane ise või ta näeb pealt mõnda sellist olukorda, on tähtis helistada 112-le kiiresti, et abi jõuaks võimalikult ruttu sündmuskohale.
Pea meeles, et päästekorraldajal on kõigepealt vaja teada saada, mis juhtus, millist abi, kui kiiresti ja kuhu on vaja saata. Püüa säilitada rahu, et vastata päästekorraldaja küsimustele võimalikult täpselt ja lühidalt.
Loe lähemalt: https://www.112.ee/et/juhend/hadaabinumber-112
Õpetaja loeb ette või õpilased loevad läbi olukorra kirjelduse (vt. allpool). Kirjeldust võib kuulata ka üheskoos allolevast pleierist.
Grupitööna situatsiooni läbimängimine.
Klass jaguneb 4-liikmelisteks gruppideks. Grupis kaks õpilast mängivad Märti ja Maretit ning kaks õpilast simuleerivad jalgrattalt kukkunuid.
Õuesõppe tunni raames 112-le helistamise harjutamine.
Klassiga minnakse kas kergliiklusteele, metsarajale või parki.
Jagunetakse gruppideks (võivad olla samad grupid, mis eelmises tegevuses). Iga grupi ülesandeks on mängida kirjeldatud juhtumi korral hädaabinumbrile 112 helistamist.
112-le helistamisel tuleb ühtedel õpilasel küsida ja teistel vastata:
- Mis juhtus?
- Mitu inimest on viga saanud? Millised on vigastused? Kas lapsed saavad jalale astuda?
- Kas on näha verd? Kas jalg on ebaloomuliku kujuga?
- Kus õnnetus juhtus? (siin tuleb õpilastel selgitada, kuidas kiirabi sõidab täpselt sinna kohta, kus õpilased antud hetkel viibivad)
- Enda (ja vanema) telefoninumbri ütlemine.
Arutelu esitatud küsimuste põhjal:
miks sellised ja sellises järjekorras küsimused Häirekeskuse töötaja poolt esitatakse (saata välja võimalikult kiirelt abi, mis juba arvestab olukorda); kas võib öelda midagi muud, kui tegelikult näed (nt ei näe seda, mida Häirekeskuse töötaja küsib, kuid tahad ikkagi midagi vastata – siis tuleb öelda, et ei näe, kuid ei tohi midagi ise välja mõelda, muidu võib see hoopiski takistada Häirekeskuse tööd)?
Õpitulemused
- Õpilased oskavad (ausalt) vastata 112-kõnes esitatud küsimustele;
- Õpilased oskavad kõne alguses öelda kõige olulisema info ja teavad, miks informatsiooni järjestamine on oluline;
- Õpilased teavad põhjuseid, miks võib jalgrattalt kukkuda.
Lõiming:
- Eesti keel ja kirjandus: teksti sisu mõistmine; sobivate kõnetuste (palumine, küsimine, keeldumine, vabandust palumine, tänamine) valik suhtlemisel; suuline selgitus, kõnetus- ja viisakusväljendid; eneseväljendus dramatiseeringus ja rollimängus; sündmuse, isiku, eseme jm kirjeldamine tugisõnade ja küsimuste abil; loetu põhjal teemakohastele küsimustele vastamine; eneseväljendus dramatiseeringus ja rollimängus; arutlemine paaris ja rühmas: oma suhtumise väljendamine, nõustumine ja mittenõustumine, ühiste seisukohtade otsimine, kaaslaste arvamuse küsimine;
- Inimeseõpetus: abivalmidus, kohuse- ja vastutustunne; ohud tervisele ja toimetulek ohuolukorras; abi saamise võimalused; üksteise eest hoolitsemine ja teiste abistamine; liiklusreeglid; oskus panna end teise inimese olukorda;
- Kehaline kasvatus: ohutu liikumise/liiklemise juhised õpilasele; ohutu liiklemine sportimispaikadesse ja kooliteel.
Hindamine/tagasiside andmine:
- Õpetaja saab loetu ja selle põhjal tehtud rollimängu kaudu tagasisidet õpilaste võimalike ohtude märkamise ja kirjeldamise oskuse kohta. Õpetaja saab suunata õpilasi öeldut selgemini ja täpsemalt sõnastama, samas hoiduma vastustest, milles õpilased kindlad ei ole (seda tulekski öelda, et ei tea või ei saa aru või ei näe);
- Kokkuvõtva arutelu käigus saab õpetaja tagasisidet, kuidas õpilased said aru raske kukkumise korral hädaabinumbrile helistamise üldpõhimõtete kohta – kui jäävad kõlama valed seisukohad või ei olda teemast aru saanud, tuleks olulised aspektid uuesti üle korrata.